19.11.09

Sind loodi, et mäletataks

Elus või hingeta

Surnud või hingestatud

Südameta või südamega

Kohe nüüd või igavesti

Meeldid või mitte

Mõttega või ilma

Küsitud ehk ka vastatud

Kasuta või kasuga

Ei oma tähtsust mulle muu

Kui, et Sind loodi, et mäletataks

“Inglourious Basterds”

Ka mina vaatasin ära igatepidi kiidetud 152 minutise Quentin Tarantino viimase filmi – “The Inglourious Basterds”-i.

Esimese hooga haaras mind mu lemmik filmitegijale omane stiilne, lausa stiliseeritud algus. Kiidusõnad Christoph Waltzile, kes teenis saja kordselt oma Cannes’i auhinna ära.

Ma olin nii vaimustuses, et kui seda algust poleks näinud, oleks ma kindlasti lõpetanud filmi vaatamise nähes  Brad Pitti ja tobedat story-line’i.

Jõuamegi Brad Pittini – ta mängib päris hästi välja oma rolli vaatamata selle sisulisele idiootsusele ning filmi lõpu poole saab lausa naerda kaasa tema tobedale aksendile ja maneeridele.

Ka muud sisulised vead ja rumalused annan ma vabalt andeks nii nagu andsin andeks need ka teistes Q.T. filmides nagu Kill Bill ja Pulp Fiction (mu lemmik), kuid üht asja ei arva, et Q.T-l oli ikkagi õigus teha. Ilma igasuguse õigustuseta rääkis ta ära loo, milles tapeti ära kõik natsi pealikud korraga lihtsalt nende endi  ebakompetentsuse tõttu. Selline maailmaajaloo tõlgendus pole mitte lihtsalt vale, vaid mõjub ka noortele valesti, mind ennastki pani see korduvalt googeldama, et mis siis nende kõikide tähtsatega seal päriselt juhtus. See film on ka natuke süüdi selles, et kordagi ei mainita Venemaa osalust sõjas, justkui juudid ja Brad Pitt võitsid sõja, sest natsi “jew hunter”-il tekkis naiivne soov sõda lõpetada. Alati tahetakse muidugi kujutada Hitlerit ja ta alamaid kurjade, õelate ja rumalatena, kuid see oli juba liig. Filmi kõige hullem moment oligi kino tulistamine, kus peale teiste lasti maha Hermann Göring (reaalsuses ta mõisteti süüdi pärast sõda oma kuritegude eest ning pooti) ja ka Goebbels ja kas ei tundu kahtlane, et kõik tegelased tulid korraga kokku? Ega ilmaasjata ei tohi korraga välivisiidil olla korraga nii peaminister kui ka president – samal põhjusel…

Niiet kui mitte taotleda ajaloolist täpsust, pigem isegi vastupidi mingit vintaaž/retro stiilis actionmäruli maiguga, isegi pigem Rambomaiguga partisanifilmi, siis on mission accomplished. Ülejäänd juhtudel suhtuks mina sellesse kui rumalasse Hollywoodi mustahuumori komöödiasse, mis paneb sind naerma või vähemalt turtsatama suhteliselt mitte naljakate asjade peale.

Stardipauk!

Otsustasin ära, et hakkan tänasest peale vähemalt korra nädalas midagi oma verivärskesse blogisse lisama. Kui kohe midagi pole öelda, siis vähemalt leian mõne hea youtube-i nalja, mida postitada…